Murphy seadus ütleb: "Kui tunned, et kõik on korras, oota natuke. See läheb mööda.". Nii juhtus ka laboriga. Ehkki oli teada, et finantsid anti aasta esimeseks neljaks kuuks, lootsid naiivsed asjaosalised nende pikendamist. Seda aga ei juhtunud.
Tulemus: Ike ja David lahkusid töölt "omal soovil", Kakk ja Pusa jäid palgale kui tavalised õppejõud, s.t. palka saadi tudengite harimise, mitte rehabilitatsiooniasja ajamise eest. Oli suur õnn, et kumbki minejatest tööta ei jäänud - mõlemad said hea töökoha. Lisaks oli David puhtast missioonitundest nõus töö kõrvalt serveri hooldamist jätkama. Muus osas aga oli laboril praktiliselt kriips peal. Võisime ainult üksikisikutena kusagil nõustada või projektides osaleda. Olukorra muutmise esmaseks eelduseks sai Kaku doktorikraad, sellega aga läks mitmesugustel põhjustel aega.
Algas poolteist aastat kestnud vindumine. Ruum oli meil alles, arvutipark samuti - saime anda konsultatsioone, käia kusagil nõu andmas (kas siis täiesti oma tasku peal või transpordikompensatsiooni eest), töökoht elatise teenimiseks oli ka olemas. Seega polnud asi lootusetu. Samas aga võib vaid oletada, milline oleks kasutegur ja ka tulemuste loetelu olnud normaalse finantseerimise korral. Sisuliselt seisma jäi ka Apollose serveri areng - server töötas, kuid veebisüsteem aegus paratamatult, kuna tegijaid polnud võimalik palgata ja endal hobi korras tegemiseks jäi aega väheseks.
Kõigest hoolimata õnnestus ellu viia üks suurem koolitusprojekt - ühistööna Informaatikainstituudi ja selle täiendõppegrupiga ning Avatud Eesti Fondi toetusel viis labor 1998. aasta lõpus läbi informaatikakursused kolmele puuetega inimeste rühmale (2 rühma algajaid ja 1 edasijõudnuid). Täiesti uudse asjana Eesti tingimustes hangiti projekti raames Inglismaalt "Inclusive Technology" firmalt komplekt erivahendeid raske puudega inimeste arvutikasutuse lihtsustamiseks. Kuid isegi nende hankimine ei möödunud probleemideta - umbes 60 000 krooni maksnud partiile väänas Eesti Vabariik tollis otsa ca 10 000 krooni käibemaksu, nimetades seadmeid infotehnoloogiaks (ja mitte rehabilitatsioonivahendeiks, mis on käibemaksuvabad!). Sellega tekkis suur probleem ja viimaks oli labori seltskond väga tänulik ülikoolile, kes nõustus käibemaksu ära maksma - laboril endal polnud lihtsalt raha.
Projekt sai aga läbi ja vindumine jätkus endiselt. 1999. aastasse jäi ainsa suurema tulemusena rahvusvahelise rehabilitatsiooniliidu Rehabilitation International tehnilise komisjoni ICTA (International Commission on Technology and Accessibility) aastakonverentsi korraldamine Tallinnas 1999. aasta kevadel, millest ka labori rahvas osa võttis. 1999. aasta algusest asus Apollose serverisse (virtuaalserverina) ICTA ja RI ametlik Euroopa veebilehekülg http://www.rehabint.ttu.ee.
Lisaks sellele suutis labor Eesti ajakirjanduse uudisekünnise ületada 9. aprillil korraldatud avaliku erivahendite esitlusega, mille korraldamisel lõid kaasa ka Tiigrihüppe Sihtasutus ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit. Muide, üritust serveeriti meedias kui labori ametlikku avamist - tegelikult ei olnud see ei tegeliku töö algus ega ka mitte selle ametlik tunnustamine. Lihtsalt rahvas tuli kokku, patsutas meile tunnustavalt õlale ja läks siis koju tagasi.