1997. aastat võib julgesti pidada edukaimaks ajaks labori loos. Jaanuaris eraldas tollane TTÜ rektor prof. Olav Aarna laborile omaette ruumi - pikka aega tühjalt seisnud endise keemialabori ja tollase laoruumi. Ruumi lae all jooksid raudtalad ja vihmaveetorulaadsed moodustised, põrandas olid mingisugused kaeviku moodi kanalid, radiaatorite asemel oli torudest tehtud ussipesa (Kaku ehitusinsenerist isa: "Mis ristsõna see seal on?") ja ruum ise oli täis endise telefonikeskjaama pirakaid elektrikilpe. Algasid rahaotsingud, et ruumile inimlik välimus anda.
Ja veebruaris-märtsis leitigi raha - Eesti Puuetega Inimeste Fond eraldas laborile remonttöödeks ja uue serveri hankimiseks kokku 100 000 krooni. Ka ülikool lubas omalt poolt toetada. Aprillikuus saabki Apollos uue elu - ameti võtab üle K-Arvutisalongist pärinev Pentium Pro 200 (uue kõvaketta peale ei raatsitud raha kulutada - see saadi veidi hiljem TEMPUS-projekti tehnikahanke abil). Mais ja juunis toimuvad ülikooliga läbirääkimised ja saadaksegi eelarve kaetud. Ruum saab ka lausa sisekujundusprojekti, mille elluviimiseks paraku ei jätku raha. Ja suvekuudel teevadki ehitusmehed endisest tondilossist täiesti euronormidele vastava tööruumi, mida veel paar aastat hiljemgi ülikooli väliskülalistele näitamas käidi. Mis kõige tähtsam - arvutuskeskuse hoone tagauks rekonstrueeriti, sinna projekteeriti kaldtee (esimene kogu ülikoolis); ratastooliga kättesaadavaks ehitati ka üks tualettruum. Seega oli labori asukoht TTÜ arvutuskeskuse (praeguse nimega IT maja) I korrusel esimene ratastooliga ligipääsetav paik kogu TTÜ-s.
Kõige krooniks leiti laborile ka palgaraha - 1997. aasta viimased neli kuud oli meil palgal kokku neli inimest. Davidile ja Pusale lisandus Ike alias Indrek, hobusesabalise arvutimehesoenguga noormees, kelle töölevõtmine muutus võimalikuks alles tänu ratastoolisõbralikele ümberehitustele. Ike'i hooleks jäi peale infokogumis- ja haldamistöödele ka uue idee teostamine - Tallinna linna avalike kohtade ligipääsetavuse hindamine Internetis. See "Takistusriba"-nimeline projekt oma otseütlemiste ja Mella varbatööna valminud rämedavõitu graafikaga leidis omajagu tähelepanu ning loodetavasti oli sellest ka natuke kasu.
4. september 1997 on labori ajaloo järgmine verstapost - mitteametlik sissekolimine. Labor astus üksusena esmakordselt suurema avalikkuse ette oktoobris TELE 97 messil "Tiigervisiooni" alajaotuses Erivajaduste Keskuse nime all. Korraldajate abiga õnnestus eriseminari läbiviimiseks tuua Tallinna ka külaline Inglismaalt, firma "Inclusive Technology" direktor Roger Bates, kellega Kakk oli tutvunud paar aastat varem TEMPUS-projekti meeskonnaga Manchesteris viibides. Tema seminar ja ka hilisem osalus messiboksis andsid palju kogemusi juurde. Novembris toimus veel Astangu Toimetulekukeskuse informaatika õppesuuna õppurite ekskursioon-õppekäik laborisse ning alustati uue raamatu "Infotehnoloogiasõnastik eripedagoogidele" koostamist.
1998. aasta algas kenasti, finantseerimist lubati 4 kuu võrra jätkata. Üheks suuremaks projektiks sai aasta alguses Tatari tänava maja "võrgutamine". Kummaline, kuid tõsi - majas, kus tollal asus viis erinevat puuetega inimeste organisatsiooni ja mis paiknes ühest omaaegsest Eesti Interneti-südamest ehk Microlinki Sakala tn. majast 50 m kaugusel, puudus senini võrguühendus! Arvukad meeldetuletused ja mainimised olid juba kolm aastat sumbunud kätelaiutamisse. Tänu hr. Avo Raupi vastutulekule ML poolt ja veel mõnedele toetanud firmadele (kahjuks ei ole täpseid andmeid nende kohta siin säilinud - aga kes aitas, neile aitäh!) sai võrgukaabel naabermajja veetud ja ühendus oligi olemas.
Kevadel sai ka sõnastik valmis ja Avatud Eesti Fondi toetusel ka välja antud (suur tänu neile!). Sõnastiku trükkimisega oli sekeldamisi omajagu. Üks tuntud kirjastusfirma pakkus lahkesti - jätke käsikiri siia, kandke toetusraha meie arvele, saate 8% müügitulust endale! Lõpuks leidsime meeldiva koostöövõimaluse Pärnust, kus trükikoda "Trõkk" grantiraha eest korraliku 1000-eksemplarise tiraaži valmistas. Suur osa nendest raamatutest jagati Tiigrihüppe Sihtasutuse kaudu tasuta koolidele, teised müüdi nominaalhinnaga või kingiti ära (niisiis rikkaks labor sellega ei saanud). Selle raamatu näol oli jällegi tegu esimese omalaadsega eesti keeles - esmakordselt leidsid trükisõnas kajastamist infotehnoloogilised erilahendused puuetega inimestele.