Asi sai eelloona tegelikult alguse Eesti puuetega inimeste liikumise grand old man'i Mihkel Aitsami külaskäigust Tallinnasse Hiiule ühel 1989. (vist?) aasta kevadel. Sinnamaani oli Kakk olnud tavaline tudeng, kes oma teistmoodi oleku kiuste end TTÜ infotöötluse õppekavast läbi näris. Nii aga sattus ta tööle Eesti Invaühingute Liitu (praegu Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit) ja hoopis omaette maailma keskele. Maailma, kuhu kuulumist ei olnud Kakk isegi endale teadvustanud - ta oli seni lävinud peamiselt n.ö. tervete inimestega ning saanud ka selles maailmas hästi hakkama.
Hakkaski siis Kakk Tataris (Tatari tn. 12, mis oma kaelakukkuva olemuse kiuste oli siis ja oli veel mitmeid aastaid üks Eesti puuetega inimeste liikumise peakortereid) ülikooli kõrvalt EIL arvutispetsina tööl käima. Üheks tolleaegseks huvitaivamaks projektiks oli Eesti Invaregister - kogu riigi puuetega inimeste andmete kogumiseks ja süstematiseerimiseks mõeldud andmepank. Piiratud võimaluste ja väikese seltskonna (projektitiim oli kolmeliikmeline) kiuste õnnestus luua täiesti toimiv süsteem - paraku otsustas paari aasta pärast ministeerium asja üle võtta, seal aga jäi kogu projekt lihtsalt sahtlisse seisma (ilmselt arvas igaüks, et Keegi Teine asjaga tegeleb?). Sellest on tuline kahju - võib vaid mõelda, milline väärtuslik uurimismaterjal võiks Eesti uurijate käsutuses praegu olla, kui register oleks kõik need aastad tegutsenud. Paraku läks elu teisiti.