Et Astangu projekt elas hiljem üle suuri muudatusi, kolisid kõik ideed ja mõtted TTÜ seinte vahele üle. Kakk hakkas dotsent Jüri Vilipõllu juhendamisel kirjutama magistritööd Eesti akadeemilises sfääris täiesti uudsel teemal, uurides puuetega inimestele mõeldud infotehnoloogilisi lahendusi. Mida enam asjaga tegeletud sai, seda enam selgus tegelike vajaduste suurus - 1993. aastal Eesti Invaühingute Liidu egiidi all TTÜ-s korraldatud puuetega inimeste arvutikursused tundusid olevat tilk merre (keda tollane tegevus lähemalt huvitab, võib näiteks kirjutada mõnele tollasele õpilasele ja järele uurida). Ja nii see algas.
Kakk alustas koos kahe endisest õpilasest kaastöötajaga, Aare "Pusa" Puusepa ja Taavi "David" Tuisuga (kes kõikide kiusatustest ja raskustest hoolimata jäid laboriga seotuks lõpuni) TTÜ arvutuskeskuses nokitsemist. Tööruumiks sai tuba AK-141, kus ametlikult oli "sisse kirjutatud" 14 (!) inimest, õnneks oli reaalselt kohal umbes poole vähem - kapitagune nurk jäi pikaks ajaks Kaku ja tema jüngrite pesapaigaks. Eesti Teadusfondi grantiga õnnestus hankida üks arvuti, mille abil sai tollal siinmail veel vähetuntud Interneti-nimelisest võrgust otsida teavet mujal maailmas tehtava rehabilitatsioonialase töö kohta (püsiva Interneti-nakkuse oli Kakk saanud 1991. aasta kevadel toimunud õppepraktikal Vaasa Tehnoloogiainstituudis). Varsti hakkas ka idanema pöörane idee omaenese võrguserverist, mis oleks pühendatud puuetega inimeste probleemidele. Loomulikult aga puudusid igasugused rahalised vahendid... Tuleb ka arvesse võtta, et peaaegu kogu labori ajaloo jooksul tehti seda palga mõttes n.ö. hobi korras (v.a. üks lühike periood) - kõik osalised olid TTÜ palgal kas siis õppejõu, teaduri või insenerina ja täitsid muidugi esmalt oma põhikohuseid.
1994. aasta kevadel sai Kakk magistrikraadi ning oli üks väga vähestest puuetega inimestest, kel õnnestunud nii hea haridus saada, samamoodi oli ka väitekiri "Puuetega inimesed ja infotehnoloogia" esimene teadaolev sellealane teadustöö eesti keeles. Magistrantuurist sai sujuvalt doktorantuur (professor Rein Jürgensoni juhendamisel) ning mõtted omaenda uurimisüksuse rajamisest tiksusid omasoodu edasi. Magistritöö baasil ilmus järgmisel, 1995. aastal ka monograafia "Puuetega inimesed ja infotehnoloogia - Mis? Kuidas? Miks?".
1994/95 õppeaastal võeti ette üritus käivitada TTÜ-s kaks eriotstarbelist õppeainet - üht üldharivat loengukursust (vältimaks värskete tehnikaspetsialistide masendavat ignorantsi puueteküsimustes; parimaks tõestuseks selles osas on Eestis valdav osa tollasest arhitektuurilisest keskkonnast) ja üht erialasemat arvutispetsialistidele. Vaatamate kursuse läbinute heale hinnangule ja mitmele arvestatava tasemega kirjalikule tööle tuli paraku tunnistada praktilist läbikukkumist - Eesti inimeste teadlikkus polnud veel puu otsast alla tulnud.
4. Apollos, Vanalinn ja muud tegemised