1.3. Interneti peamised teenused

Selles alapeatükis vaatame lühidalt üle Interneti peamised teenused ja võimalused. Tavakasutaja tunneb sageli vaid E-posti ja veebi, Internet aga sisaldab veel nii mõndagi huvitavat.

Internet sündis teabeedastussüsteemina ja tema esmaseks rakenduseks oli teadete saatmine mööda arvutisidekanaleid - elektronpost ehk E-post. See on lihtne ja efektiivne teadete saatmise meetod, mille rakendamine võimaldab saata teateid ja kirju sadu kordi kiiremini kui tavaline postiteenus.

E-post kasutab side pidamiseks eespooltoodud arvutiaadresse (näiteks marvin.cc.ttu.ee), millele lisatakse ette veel konkreetse asutaja nimi. Oletagem, et Marvini-nimelises arvutis on registreeritud Alberti-nimeline kasutaja. Sellisel juhul on Alberti e-postiaadress järgmine:

albert@marvin.cc.ttu.ee

Aadressides kasutatakse traditsiooniliselt väiketähti ja ühesõnalisi nimesid, hilisemal ajal on lisandunud komme pruukida suurtähti (enamikus e-postisüsteemides ei eristata suur- ja väiketähti) ja eraldajana punkti (seda kasutatakse eriti ametliku suhtluse puhul, kus aadress peab kajastama isiku täisnime):

Bart.Simpson@aol.com

E-posti tarkvara sisaldub kõigis tänapäevastes operatsioonisüsteemides (MS Windows, Macintosh, Unix, Linux) ning erinevad tarkvarapaketid on erinevate võimalustega. Enimvajatavad tegevused on kirjade lugemine ja saatmine, vastamine (Reply) ja edasisaatmine (Forward).

E-kirja alguses on nn. päis, kus on andmed kirja saatja ja saaja, vahel ka saatnud süsteemi ja sidekanalite kohta (sageli on suur osa tegelikust, tehnilisest päisest kasutaja eest peidetud ja selle kuvamine tuleb programmist eraldi määrata - samas ei vaja tavakasutaja reeglina seda infot). Tavakasutajal tuleb kirja saates harilikult täita järgmised väljad:

• To: kellele (näiteks: Bart.Simpson@aol.com)
• From: kellelt (näiteks: albert@marvin.cc.ttu.ee; enamik süsteeme lisab saatja aadressi ise)
• Cc: kellele saata kirja koopia (nii saab saata sama kirja paljudele inimestele)
• Subject: kirja teema - paarisõnaline kirjeldus, mida saaja oma postkasti kirjadeloetelus näeb; on kasulik ülevaate saamiseks saabunud kirjadest.
• Attachment: manused ehk lisad - kui soovime saata koos kirjaga ka mõnda muud faili, tuleb selle nimi lisada siia.

Personaalarvutid said alguse ühele kasutajale mõeldud masinatena (ja on seda sageli ka tänapäeval), suuremate arvutite taha aga mahub korraga palju kasutajaid - igaühel on oma töökoht kuvari ja klaviatuuriga, tegelik töö toimub aga ühes arvutis.

Virtuaalterminaliteenus võimaldab võtta Interneti kaudu ühendust eemal asuva arvutiga, muutudes justkui üheks selle arvuti töökohaks. Seega saab nii kasutada põhimõtteliselt kõiki neid võimalusi, mida pakub see arvuti. Siiski on eemalasuva arvuti peremeestel õigus seada külalistele piiranguid, keelata juurdepääs arvuti mõnedele piirkondadele, teenustele või ka kogu arvutile (saab ka kasutada n.ö. musta nimekirja - aadressiloendit, mille arvutitele ühendust ei võimaldata).

Joonis 1. Virtuaalterminali üldine tööpõhimõte.

Kaheks peamiseks kasutatavaks virtuaalterminalisüsteemiks on telnet ja SSH. Telneti kui vanema süsteemi puuduseks on kogu info (sh. ka paroolid) saatmine võrku avatud kujul - pealtkuulamisvõimaluse korral võib nii oluline info sattuda võõrastesse kätesse. SSH (Secure Shell) - ühenduse korral krüpteeritakse (kodeeritakse) kogu võrkusaadetav info, mistõttu pealtkuulamise korral ei ole sel teel saadud infoga harilikult midagi peale hakata (reeglina on sellise teabe dekodeerimine vähemalt aega ja ressursse nõudev, kui mitte päris võimatu).

Telneti/SSH ühenduse käivitamise konkreetne käik sõltub kasutatavast tarkvarast, kuid tavaliselt käib see järgnevalt. Tüüpiliselt tuleb sõltuvalt kasutatavast arvutisüsteemist kas anda käsk "telnet"/"ssh" või käivitada vastav programm, seejärel lisada aadress. Näiteks:

telnet marvin.cc.ttu.ee
ssh postikana.ttu.ee

Vahel peab määrama ka pordi, s.t. selle konkreetse ühenduse jaoks kasutatava kanali numbri (seda kasutatakse mitmesuguste virtuaalterminali kasutavate võrguteenuste juures - tuntumatest võib mainida telnetipõhiseid jututube ja MUD-rollimänge). Näiteks

telnet random.cc.ttu.ee 5555 (TTÜ Virtual City jututuba)

Mingisse arvutisse telneti/SSH-ga ühenduse võtmine eeldab reeglina kasutajaõiguste (kasutajanime ja parooli) olemasolu selles arvutis.

FTP (File Transfer Protocol) võimaldab failide (tekstid, programmid, pildid, video jpm) transporti Internetti ühendatud arvutite vahel. Enne veebi leiutamist oli FTP umbes 10 aasta jooksul peamiseks suuremahulisema info levikukanaliks Internetis.

Lisaks ilmselgele võimalusele tõsta faile ühest arvutist teise on FTP-l veel üks oluline funktsioon. Internetti on ühendatud palju suurarvuteid, kus on suured, vabaks kasutamiseks mõeldud tarkvaraarhiivid. Need sisaldavaid miljoneid ühikuid mittekommertsiaalset tarkvara, mille kopeerimine on lubatud igaühele (seega suuri rakenduspakette sealt otsida ei tasu, küll aga muud huvitavat) - ning vaba tarkvara järjest laiema levikuga kaasneb ka FTP-arhiivide tähtsuse tõus. Internetis leidub muidugi ka päris piraatarhiive (pakuvad tasuta tarkvara, mille eest tuleks tegelikult maksta - muidugi on see seadustega vastolus), kuid aja jooksul on nende elu küllalt kibedaks tehtud - reeglina ilmuvad sellised arhiivid mingile aadressile vaid lühikeseks ajaks ning vahetavad seejärel "ankrupaika".

FTP-ühenduse loomine on mõneti sarnane telnetiga - ka siin küsitakse kasutaja nime ja parooli. Mainitud vaba tarkvara arhiivid aga avanevad kasutajanime anonymous abil, parooli kohale on soovitav sisestada iseenda E-aadress (andmaks süsteemi hooldajale paremat ülevaadet külastajate kohta). Tunduvalt lihtsamaks on FTP kasutamist muutnud tänapäevased veebilehitsejad, mis toetavad ka FTP-teenust - sisestades aadressireale FTP-serveri aadressi (selle ette tuleb lisada päis ftp://, eristamaks seda http://-päisega veebilehest) saame ligipääsu veebilehitseja kaudu. Kui meie soovitav FTP-arhiiv ei ole avalik, siis küsitakse enne ligipääsu võimaldamist eraldi aknas kasutajanime ja parooli.

Kuna enamik suuri avalikke FTP arhiive paikneb Unixi-sarnaste operatsioonisüsteemidega arvuteis, on kasulik teada mõningaid süsteemi põhikäske, millega arhiivis ringi liikuda (juhul, kui eespool kirjeldatud veebilehitsejavarianti ei saa mingil põhjusel kasutada - näiteks kasutame tekstiterminali). Käsud on reeglina väiketähtedega, kuna Unix eristab suur- ja väiketähti.

ls või ls -l

sisukord, failide nimekiri

cd katalooginimi

vastavase kataloogi sisenemine

cd ..

kataloogist väljumine, kataloogisüsteemis samm tagasi

ascii, binary

transpordirežiimi valik. ASCII-d kasutatakse tekstandmete korral, binary-t kõige muu tarvis. Määratakse enne transportimise alustamist

get failinimi

faili kopeerimine (allalaadimine) eemalasuvast arvutist enda arvutisse

mget failinimed

nagu eelmine, kuid mitme faili jaoks korraga

put, mput

kahe eelmise pöördprotsess, failide kopeerimine (üleslaadimine) teise arvutisse. Reeglina peab üleslaadimiseks olema luba, avalikes arhiivides seda kas ei võimaldata või tuleb seda teha vaid selleks ettenähtud kataloogi (näiteks nimega upload või incoming).

Tuleb öelda, et Unix on Windowsi võidukäigust hoolimata suurema osa Interneti serverite de facto standard ja selle kohta käivad teadmised kuluvad ära väga paljudes Interneti paikades, seepärast oleks igal veebihuvilisel kasulik hankida endale vähemalt Unixi elementaarse kasutamise oskused. Linuxi ja vaba tarkvara edusammud viimastel aastatel on seda vajadust veelgi suurendanud - lisaks serveritele kohtame Unixit ja tema sugulasi üha enam ka töölauamasinates (ühe sellisega on koostatud ka käesolev materjal).

WWW (World Wide Web) ehk eestikeelse terminiga veeb oli 1991. aastal ilmudes tõeline "moeröögatus" kogu maailma arvutiasjanduses ning temast sai Interneti esimene tõeliselt massidesse jõudnud teenus (isegi E-posti massiline kasutamine jääb hilisemasse perioodi). Veebileht, WWW-dokument ehk kodulehekülg (viimane nimi tekkis siis, kui pea iga ettevõte ja organisatsioon enda kohta käivat veebilehte tahtma hakkas) kujutab endast teksti, mis sisaldab viiteid ehk linke teistele lehekülgedele nii selles arvutis kui ka kaugemal (algne standard koosneski üksnes tekstist ja viidetest). Üsna varsti aga hakati lisama ka muul kujul materjali (graafika, video, heli).

Veebiaadressid on üldiselt samad, mis tavalised Interneti aadressid, eripärana tuleb harilikult lisaks arvuti aadressile määrata ära ka dokumendi (lehekülje) asukoht konkreetse arvuti kataloogides ning lisada aadressi ette veebilehte tähistav tunnus http:// (Sellega öeldakse arvutile, et meie soovitud dokumenti tuleb lugeda just nimelt veebilehena). Sellist aadressi nimetatakse ka URL-iks (Uniform Resource Locator). Näiteks

         http://www.ttu.ee/users/kaich/index.html
veebitunnus  arvuti aadress  kataloogid  dokumendi nimi

Kui aadressis dokumendi nimi ära jätta, otsib meie arvuti aadressiga määratud arvutist ja kataloogist vaikimisi määratud nimega dokumenti (enamasti index.html, vahel ka welcome.html vms) (Microsofti veebiserverites on faili tunnuseks .htm). Kui selliseid ei ole, antakse veateade (tüüpiliselt on selleks veateade numbriga 404 - File not found). Uuemates veebilehitsejates ei pea lehekülje lugemiseks aadressi ette http://-osa kirjutama, samas aga lehekülje enda tekstis olevate viidatud aadresside ees peab see olema - vastasel juhul ei hakka meie leheküljel olevad viited lihtsalt tööle.

Siia kuuluvad vahendid, mis võimaldavad võrgukasutajate otsesuhtlust üle võrgu - seni enamasti "mina loen, mida sina kirjutad"-stiilis tekstilahendused, kuid üha enam tulevad juurde ka häälsuhtlust võimaldavad lahendused nagu MSN või Skype; sõnumiedastussüsteeme vaatleme allpool eraldi alateemana).

• Talk - Unixi süsteemides pakutav suhtlusvahend, mille abil kaks kasutajat saavad reaalajas üksteisega vestelda. Ekraan jagatakse üldjuhul kaheks, kummalgi vestluspartneril on oma sisestusaken, kuhu tema poolt sisestatud teksti näeb tema partner oma lugemisaknas. Talki loetakse paraku üsna haavatavaks teenuseks, mistõttu ettevaatlikumad süsteemihaldurid on tihti selle kasutamise blokeerinud.
• Jututuba ehk talker (kõnekeeles ka "jutukas") on tarkvarasüsteem, millega ühendust võtnud kasutajad saavad üksteisega tekstipõhiselt suhelda. Tavaliselt on jututuba jagatud eraldi osadeks - ruumideks (näiteks võivad jututoa ruumid moodustada "korteri", kus on eraldi "külalistetuba", "vannituba" jne). Suhelda saab nii kõigi osalistega, ainult samas "ruumis" asuvatega kui ka privaatselt ühe vestluskaaslasega. Vanemad jututoatüübid kasutavad telnetiühendust (enamasti tuleb telnetiühenduse puhul määrata ka kanali ehk pordi number, mida jututoaprogramm kasutab), uuematel on veebipõhine liides. Viimase plussiks on mitmed lisavõimalused, miinuseks aga väiksem töökiirus (ehkki tänaseks see enam erilist rolli ei mängi). ühenduskiiruste kasvuga on üha enam levima hakanud ka graafilised suhtlussüsteemid, kuid paljud "tõelised fännid" suhtuvad neisse kui mitte päris jututubadesse. Jututubades maksvad käitumisreeglid ja -mallid võivad eri kohtades väga palju erineda. Mitmed jututoad on tegevuse käigus kujunenud omaette tutvusringkondadeks, kus osalejad teavad teineteist ka "IRL" (in real life ehk päriselus). Samas on kohti, mille ainsaks otstarbeks tundub olevat kellegi (sageli jututoa administraatori ja/või tema sõprade) vajadus end kaasinimeste kulul välja elada.
• IRC (Internet Relay Chat) on tehniliselt ja ajalooliselt Talki edasiarendus, mis võimaldab kasutada erinevaid suhtluskanaleid ja suhelda korraga mitmete inimestega. Mingil määral võib tõmmata paralleele uudisegruppidega ja meililistidega - üldiselt on IRC kanalid tihti pühendatud mingi kindla teema arutamisele või kindla seltskonna kaasamisele. IRC on üldjuhul anonüümsem kui jututuba, kuna liikmete registreerimist ei ole ja inimeste "läbivoolavus" on suurem. Temaatika on sageli spetsiifilisem ja põhjalikum kui jutukavestlustes, kuid teisalt tihti mõnevõrra "kergekaalulisem" kui erialastes uudisegruppides.

MUD (Multi-User Dimension) on oma paljuruumilise tegevusvälja poolest sarnane suure jututoaga, kuid selles toimub kindlaksmääratud reeglitega ja paljude osalejatega fantaasia-rollimäng (enamus klassikalisi MUD-e baseeruvad Dungeons & Dragons-nimelisel tuntud rollimängul - mängujuhi aset täidab enamiku ajast MUD-i programm, vajadusel aga sekkuvad ka inimestest mängujuhid). Kasutajad valivad endale teatavad omadused (rass, amet) ja seiklevad kujutletavas maailmas, suheldes omavahel ning võideldes arvuti juhitavate "koletistega" (mõnes MUDis võideldakse ka omavahel). Nagu jututubade puhulgi, on traditsiooniliste tekstipõhiste kõrvale ilmunud ka graafilised mängud (Eestis on üsna popp Runescape), kuid nende puhul on piir "tava-arvutimängudega" hägune ja seepärast leidub neid, kes jäävad jonnakalt tekstipõhise keskkonna juurde.

Üldiselt võib eristada kaht põhikategooriat:

1. Võitlusele orienteeritud - peamine eesmärk on oma tegelaskuju arendamine ja kogemuspunktide (experience) omandamine. Sellised MUD-id sarnanevad olemuselt graafiliste, tavalisel PC-arvutil mängitavate RPG-dega (Diablo, Baldur's Gate, Morrowind, Neverwinter Night). Sõltuvalt konkreetse MUDi reeglitest on sätestatud võitlemine kas ainult arvuti genereeritud tegelastega ("expMUD") või ka teiste mängijatega ("pkMUD"; harilikult on selline võitlus piiritletud erinevate osapoolte - näiteks haldjate ja orkide - vahelise sõjana). Võitlusele orienteeritud MUDid on tüüpiliselt suurema kasutajaskonnaga, kuid suhtluskanalina märksa vaesemad - et peamine kipub olema mänguoskus, võivad "vinged vennad" endale sageli lubada üleolekut, ebaviisakust ja jõhkrust teiste mängijate suhtes.
2. Suhtlusele orienteeritud - siin lisandub MUDile rohkem jututoa funktsioone, lisaks on pea alati tegu mingis vormis rollimänguga. Tegelaskuju kiire arendamine on kas vähetähtis või üldse tähtsusetu, oluline on rolli sisseelamine (IC ehk in-character) ja käitumine vastavalt konkreetse virtuaalmaailma reeglitele. Et rollimäng eeldab teatavat sotsiaalset küpsust, on harilikult selliste keskkondade kasutajaskond mõnevõrra vanem. Ehkki ka mitmed MUDid kuuluvad sellesse kategooriasse, esineb siin mitmeid teisi keskkonnaliike nagu MUSH (Multi-User Shared Hallucination), MUSE (Multi-User Simulated Environment), MUX (Multi-User Experience) jt.

MUD-idel on tekstipõhisusest hoolimata ikka veel toetajaid, näiteks Tolkieni maailmal põhinev MUME on tegutsenud juba 90. aastate algusest. Siiski on tekstipõhine MUD asendunud suurel määral oma noorema venna MMORPG-ga (Massively Multiplayer Online Role-Playing Game ehk paljude kasutajatega võrgu-rollimäng), mille kuulsaimaks esindajaks tuleb ilmselt pidada World of Warcrafti.

Uuema aja üheks olulisemaks täienduseks Internetile on sõnumiedastusprogrammid, mis ühendavad endas traditsioonilise E-posti, jututoa stiilis reaalajasuhtluse ning mobiiltelefonidelt ülevõetud lühisõnumid. ICQ (seda tuleks lugeda I seek you ehk "mina otsin sind"; http://www.icq.com) oli esmalt mõeldud mõnede võrgumängude harrastajaile. "Quake"-i ja teiste action-mängude fännid, kes näiteks Battle.net'i kaudu mängisid, vajasid vahendit mängukaaslaste leidmiseks. Algsest kitsast kasutusvallast aga arenes ajapikku süsteem, mis tänaseks on saavutanud ühe de facto standardi staatuse Interneti reaalajasuhtluses. ICQ ühendab endas tekstisuhtluse, lühisõnumid ja mitmeid muid võimalusi, mis on kokkuvõttes tema algset kasutajaskonda tublisti laiendanud. Samalaadsed kiirsuhtlussüsteemid on loonud ka mõned teised suurfirmad - nii on Microsoftil olemas MS Messenger (võib-olla suurima võimalustepagasiga ning tänaseks eestlasest tavakasutajale ilmselt kõige tuttavam sõnumisüsteem), Yahool Yahoo Messenger ja America Online'il AIM. Senini on olnud probleemiks ühilduvus - ühe firma süsteemid reeglina ei toetanud teisi. Nüüdseks on hakatud üksteisele lähenema, lisaks on ilmunud tarkvarapaketid, mis toetavad mitut protokolli (Windowsis Trillian, Linuxis Gaim). Kõigi peamiste protokollide toetus on tänaseks olemas kõigis peamistes operatsioonisüsteemides.

Järgmine peatükk pühendub aga juba täpsemalt raamatu põhiteemale - veebile.

2003-2024 Kaido Kikkas.
Käesoleva dokumendi paljundamine, edasiandmine ja/või muutmine on
sätestatud GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsiga (versioon 1.2 või uuem).
Litsentsi ingliskeelne täistekst